Juhtub… külmavõetud näpud

Pea kümme aastat sisustasin oma suved mägedes käimisega. Nende käimistega on kaasnenud mitmeid olukordi, mille toimumist oleks eelistanud jälgida pigem teleekraanilt.

2008. aasta suvel liikusime 6-liikmelise grupiga Kirgiisi-Hiina piirile eesmärgiga tõusta Pobeda tippu. Mäesoleku aja esimese poole vältel kahanes huviliste üritajate grupp kaheliikmeliseks – lisaks minule hea paarimees Priit Joosu. Ehkki ülejäänud grupiliikmeid vaevasid erinevad terviseprobleemid, oli oma oluline roll ilmselt selles, et vaim ei olnud selle mäe jaoks valmis. Seetõttu oli nende otsus loobuda tipuüritusest igati õigustatud. Minu ja Joosu jaoks ei olnud see hea lahendus, kuna kahekesi Pobeda-taolist mäge üritada on riskantne. Püstitasime oma edulootused sellele, et liigume samas rütmis koos tugeva ukrainlaste grupiga ja kohendasime seetõttu ka oma varustust kergemaks.

Meie tipuüritus algas baaslaagrist 1. augustil. Esimesi päevi varjutasid kehv ilm ja probleemid priimusega – liikuma saime esimesest laagrist alles 6. augustil. 10. augustil jõudsime Pobeda läänetipu alla 6900 meetrile, millest plaanisime minna edasi tiputõusule, puhastasime enestele telgiplatsi, panime varjualuse püsti ja jäime ootele. Ootamine venis arvatust palju pikemaks. Öösel vastu 11. augustit algas torm koos lumesajuga. Terve järgmise päeva passisime telgis, vahepeal seda järjest pealekuhjuva lume alt välja kaevates. Sadas lund ja tuiskas, nähtavust mõni meeter.

-Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Vaata ka teisi teemasid