Külmale maale: Barentsi vetevalla merelised söögid

30 meetri sügavuses merepõhjas, liivapõranda varjus peaaegu märkamatuks jäävad karbid peidavad endas maitseelamust, mille järele tuukrid on aastaid külma ja pimedaga võideldes sukeldunud. Kammkarp ehk pecten maximus, ääretult rikas oomega-3 rasvhapetest ning tsingist, on paljudele ehk tuntud kui jõuka gurmaani maitseeelistus. Vale ... kammkarp leiab nüüdsest tee iga sööja lauale, otse Norrast, elusa ja tervena.

Liigagi tihti löövad meil kalaroogadest rääkides silme ette meie kohaliku mere, jõe ja järve lestalised või sõralised, tihti ka ekvaatoripoolsemates vetevaldades sulistavad gastronoomilised mereannid. Liiga harva vaatame aga veelgi enam põhja, Barentsi mere või Põhja-Jäämere kanti.

Lisaks maailmaklassi tursale, kuningkrabidele ning austritele, pakub Norra rannik ka suuri ja rasvaseid kammkarpe, mis külmas ja puhtas vees vahel erakordselt suureks ja jõuliseks sirgunud. Ladinakeeli Pecten maximus, on kammkarp levinud Põhja-Jäämerest kuni Iirimere ja isegi Vahemereni. Kuigi nimed muutuvad, koos ka karbi ja lihase suurusega, on maitsed samad.

Värske ja elusa kammkarbi avamine, prepareerimine ning kiirelt pannil valmistamine on üks aromaatsemaid ning kirgikütvamaid tegevusi köögis. Kammkarbi pannile saamiseks läbib mereeluk aga teekonna, mis vajab tutvustamist. Kuidas jõuab kammkarp jääkülmast merepõhjast tulitavale pannile ning peaasjalikult, kes ta külmas kuuma toob?

-Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Vaata ka teisi teemasid

Go Reisiajakiri 34 – Veebruar 2012

Jaga seda:

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Kingitus