Reisikirjandus: Tiit Pruuli soovitab

Mul on selline kiuks, et kogun kirikute, templite, mošeede ja muude sakraalehitiste postkaarte. Hull kollektsionäärihaigus. Sõbrad-tuttavad peavad ka oma reise sellega sisustama, et otsivad mulle erinevatest maailma nurkadest pühapaikade pilte. Olen ise oma reisidelt saatnud hulga kirikute piltidega kaarte Kuremäe kloostrile. Ja vastu saanud hulgaliselt ilusaid ja hardaid hetki Kuremäel.

Õigeusuga seotud teemadest jäävad Eesti turismimarsruutidele tavaliselt Neeva Aleksandri peakirik Tallinnas, Pühtitsa Jumalaema Uinumise stavropigiaalne nunnaklooster, seto kalmistupäevad Kagu-Eestis ja Loode-Venemaal ning vanausuliste „sibulatee“ Peipsi ääres. Õigeusk on mänginud Eestis erinevaid rolle: olnud ilmselt vanim maarahvani jõudnud kristluse vorm XI sajandil, olnud esimeseks toeks militaarsete eelpostide rajamisel XVI sajandil, XVII–XVIII sajandist on Peipsi lääneveer olnud turvaliseks koduks vene vanausulistele. Vene õigeusk on olnud oluliseks venestamise instrumendiks XIX sajandil ja poliitiliste tülide õhutajaks XX sajandil.

Ega õigeusualaseid teoseid Eestis just üleliia palju ei ilmu. Vaid Pühtitsa klooster on enda kohta välja andnud erinevaid brošüüre ja albumeid (viimane 2010). Ja nüüd siis ilmus 2011. aastal korraga suisa kaks mammutteost. Ahto Raudoja juhtimisel on välja tulnud „Setomaa tsässonad“ (578 lk) ning Jaanus Plaat ja Arne Maasik on üllitanud raamatu „Õigeusu kirikud, kloostrid ja kabelid Eestis“ (1002 lk). Kui lisame siia Eesti Kunstimuuseumi läinud aastal välja antud albumi „Eesti ikoonikunst“, saame nii esindusliku valiku, et jumalapoegki rõõmustaks.

-Täismahus artikli lugemiseks osta poest viimane Go Reisiajakiri või telli ajakiri omale koju või kontorisse siit. Täismahus saab veebis artikleid lugeda 4 kuud peale ajakirja ilmumist.-

Vaata ka teisi teemasid

Go Reisiajakiri 34 – Veebruar 2012

Jaga seda:

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar

Kingitus