Seks rannas

Mai Loog elab Bangkokis, aga jalutab mõnikord ka Taimaa randadel.

“Mis see on?” imestasin hägusvalget drinki enda ees letil nähes. “Sex on the Beach,” pilgutas baarmen vasakut silma, endal lai naeratus näol. “Ma ei taha Seksi Rannas, tahan oma viina apelsinimahlaga!” jonnisin kelmikalt kuid resoluutselt.

Valget veini on Tai rannabaarides harva, sest vein on kallis luksuskaup. Seega Tai randades pakutakse turistidele õlut ja drinke. Selles baaris pressiti mahl värsketest mandariinidest otse klaasi, kokteil maitses nagu vitamiinipomm ning tegi aina janusemaks.

“Olgu, Seks Rannas on siis baari poolt, complimentary,” teatas baarmen taas silma pilgutades ja lükkas mu ette ka teise, apelsinikarva joogiga klaasi. “I bet it is!” naersin ma vastu ja mõõtsin baaris seisvaid mehi pika pilguga. Kutid naeratasid.

“Hmm,” mõtlesin ma ja vaatasin üle laudade vasakule, kust puhus jahutav meretuul. Rippuvate värviliste lampide ning tuules hõljuvate palmilehtede vahelt paistis taamal all tume tasane meri. Päeval nii silmipimestav Ba Kan Tiangi liivarand oli vaid aimatav joon seal, kus valged laineharjad sumbusid. Kuu polnud veel mäe tagant tõusnud. Olin maalilisel Lanta Yai saarel, mis jääb tsunami käes lagedaks pühitud Phi Phi turismisaarte ja maismaa vahele.

Phi Phi saared, kus filmiti “Rand” Leonardo DiCaprioga peaosas, paistsid selge ilmaga üle mere, silmapiiril. Kas ma kartsin suurt lainet? Mu majake Pimalai kuurordis oli kõrgel mäenõlval, mäekülgedel olid ka restoranid, baarid ja spaa. Nii et ei, ei kartnud! Usun ka, et kohalikud on tsunamist õppinud ja et eelhoiatussüsteem nüüd Tai randades töötab.

Pimalai 5-tärni kuurort kuulub maailma väikeste luksushotellide ketti ning on mõeldud eelkõige romantiliseks mesinädalapuhkuseks armastajatele. Tõepoolest, troopilises aias olevad omaette majakesed merevaatega, suurte rõdudega, ja vannidega, kust taas vaade mererannale, on justkui loodud sensuaalseks puhkuseks. Kahekesi. Mina sattusin Pimalaisse aga üksi.

Seega läksin kohe esimesel õhtul seiklema. Golfikärujuht, kes mu kuurorti päikeseloojangurestoranist allamäge sõidutas, soovitas jalutada piki mereranda kõrvalmäe poole. Seal olevat palju baare ja tore ööelu.

Võtsin kingad jalast ja hakkasin minema. Mul polnud taskulampi ega midagi. Rand oli pime, meri hingas vasakul. Liiv paitas jalataldu, lained limpsisid varbaid. Tuul oli soe, mägi säras taamal kutsuvalt. See ajas mind naerma. Mulle meenus, kuidas interneti tutvumissaitidel inimesed iseloomustavad ennast tihti nii: “Mulle meeldib rannas jalutada.” Muidugi, kellele ei meeldiks? Rannas jalutada – oh, kui romantiline! Rannas seksida – oh, kui kirglik! Salajane unistus!

Aga kes seda ja kuna teeb? Et rannas seksida, pead kõigepealt randa saama! Siin Tais on randu tuhandeid kilomeetreid! Kuna ma viimati rannas jalutasin? See tundub nii lihtne, kui meri on siinsamas, aga miks seda ikkagi ei juhtu? Kõik ainult ütlevad, kõik ainult unistavad, aga keegi ei tee! Olin õnnelik, et olin linnast ära, et jalutasin rannas. Naersin vaikselt, öö oli pime, mu jalad olid märjad. Ees säras tuledes mägi – seal olid baarid, inimesed, lõbu. Paarid ja mesinädalad jäid seljataha, Pimalaisse.

“Noh, kas Seks Rannas maitseb?” küsis kohalik hipisarnane meremustlasest baarmen ja DJ soravas inglise keeles ning naeratas taas. See siin oli teine maailm – ei mingeid kudrutavaid armunuid, vaid seljakotiga rändavad noored, tööd otsivad sukeldujad, ja muud seiklejad, peamiselt Euroopast, aga ka Ameerikast. Selle mäe peal asuvates hotellides maksis terve nädal sama palju kui üks öö Pimalais. Siin keesid elu ja flirt käsikäes.

Ka baari omanik nägi välja kui kohalik meremustlane: lühike, tõmmu, pikkade juustega, väikse laksu all, uimane, kuid lõbus ning väga hea inglise keelega. Muidugi, ta naine oli pikk, sale, heledapäine inglanna. Baarileti taga töötasid ajutise hooajatööjõuna kaks lahedat inglise kutti, üks neist omaniku naise sõber. Meeste ja naiste suhe oli sel õhtul nii 15:3.

Tahtsin kangesti küsida, kuidas see inglanna sinna saarele sai ja kuidas nad tutvusid, aga ei julenud. Luristasin kõrrega tühjaks oma Sex on the Beach’i ja nõudsin taas Vodka Orange’it. Minu kõrval istusid ülejäänud kaks naist: trullakas blondiin Inglismaalt ning priske must printsess Ameerika Ühendriikidest. Ajasime juttu ja itsitasime. Tantsisime. Olime tähelepanu keskpunktis. Mu uued sõbrannad muutusid iga dringiga aina seksikamateks ja ilusamateks. Sukeldujatest, seiklejatest ja baarmenidest pulseerus rasket jõudu. “Jah, milleks mehi randa vedada,” naeratasin tüdrukutele.

Sameti saar, mis asub Bangkokile palju lähemal, on sarnase rannaeluga. Kohalikud Tai rannapoisid võistlevad seiklejatest lääne kuttidega, et kes keda – kes saab puhkavate põhjamaiste blondiinide tähelepanu. Sameti saare randades töötavad kohalikud Tai poisid on üsna paadunud ja osavad. Ükski Tai linnapoiss ei julgeks blondiiniga niisama lambist flirtivat juttu alustada! Tavalised Tai linnapoisid ei oskaks inglise keeltki!

Samui saar Bangkokist üle mere lennukiga või rongi ja laevaga lõunasse on aga rahvusvaheline noorte tedremänguplats. Sealsetes ööklubides ja täiskuu rannareividel kohtuvad maailma seiklejad teiste omasugustega. Kohalikel Tai beach boy’del oleks viimseni trimmitud agressiivsete Iisraeli ja Itaalia kuttidega üsna võimatu võistelda.

“Ma saadan su üle ranna koju,” teatas hipisarnane tõmmu DJ, kui pidu hakkas lõppema. ”Ahahahaa, sex on the beach!” naersin ma ja keeldusin. Üle pimeda ranna ja läbi märja liiva Pimalai poole minnes mõtlesin, et seksi tegelikult rannas pole. Seks on kas sinuga või teda pole.

Vaata ka teisi teemasid

Go Reisiajakiri nr 7 – Juuni 2007

Jaga seda:

Lisa kommentaar

Lisa kommentaar